19. mai 2023
Sanna Kartau on luuletaja, ajakirjanik ja kunstnik, kelle jaoks on ebavõrdsuste paine kasvanud viljakaks loomisalgeks. Ta teosed kritiseerivad kehtivat soolist ja majanduslikku korda, erotofoobiat ja individualismi ning kasutavad sageli väljakutsuvaid kujundeid diletantlikus kastmes.
“Olen mõelnud pikalt sellele, mis just sinust selle päästiku tegi. Mul on umbes 15 hüpoteesi. See muusika. Su keha seda esile kutsumas. Sina selle käes väändumas. Puhas jultumus. Mees mu kõrval, et mu tundest midagi ehmatavamat teha. See ei olnud otsus, vaid taltumine saatuse käppade vahel. Ma panen kogu oma raha ühele kaardile.”
Kaose käes rappuva maailma heli tundub mulle sügavalt mürane, hüplev ja ilma selgelt tuvastatava selgroota. Heliline korrastatus ja loogika mõjub naiivselt, välistavalt, ignorantselt. Ka normaalsed, loogilised, isegi loomulikud tunded, olgu see siis ligimesearmastus või keskendumine, ei mõju adekvaatselt. Magnetina tõmbab hoopis edevus, lõhkumine ja petmine. Miks mitte kompresseerida erost brutaalselt ja panna sellele peale nii delay, grain delay kui flanger? Miks mitte korrata semantilise tüdimuseni ühte ja sama tunnet, neid samu sõnu, liikuda julmalt süntesaatorihelidest krabisevate oheteni, korrates sinu nime läbi kümne erineva suu?
Kirjutasin kunagi: “Minu jõhker tahe ja uudishimu parandavad kõik nälja struktuurid.” Pidasime pikalt endi nälga ligimese vastu, nimetatud või nimetamata, hardalt saladuses. Eeldame, et iha ainus positiivne tulem on selle rahuldamine. Kuid mis siis, kui rahuldust ei saagi saabuda? Mis siis, kui tunnetele ei vastata kunagi samaga? Äkki on tahtmine ise kogu asja mõte? Mitu armastuskirja ma sulle kirjutada saan, enne kui sul üle viskab?
Kasutan esitusele tulevas kompositsioonis ja performance’is leitud helisid, audiosõnumeid sõpradelt ja armastatutelt, lõike kirjadest, improviseeritud üminaid ja muud omailmast pärinevat materjali. Katse-eksitus-meetodil ehitasin hektilise iha kaleidoskoobi. Lood on päris. Faktid pädevad. Tunded tõelised. Nende kombineerimisel, võimendamisel ja muundamisel tekib aga koletiselik audiofiktsioon.
Kaose käes rappuva maailma heli tundub mulle sügavalt mürane, hüplev ja ilma selgelt tuvastatava selgroota. Heliline korrastatus ja loogika mõjub naiivselt, välistavalt, ignorantselt. Ka normaalsed, loogilised, isegi loomulikud tunded, olgu see siis ligimesearmastus või keskendumine, ei mõju adekvaatselt. Magnetina tõmbab hoopis edevus, lõhkumine ja petmine. Miks mitte kompresseerida erost brutaalselt ja panna sellele peale nii delay, grain delay kui flanger? Miks mitte korrata semantilise tüdimuseni ühte ja sama tunnet, neid samu sõnu, liikuda julmalt süntesaatorihelidest krabisevate oheteni, korrates sinu nime läbi kümne erineva suu?
Kirjutasin kunagi: “Minu jõhker tahe ja uudishimu parandavad kõik nälja struktuurid.” Pidasime pikalt endi nälga ligimese vastu, nimetatud või nimetamata, hardalt saladuses. Eeldame, et iha ainus positiivne tulem on selle rahuldamine. Kuid mis siis, kui rahuldust ei saagi saabuda? Mis siis, kui tunnetele ei vastata kunagi samaga? Äkki on tahtmine ise kogu asja mõte? Mitu armastuskirja ma sulle kirjutada saan, enne kui sul üle viskab?
Kasutan esitusele tulevas kompositsioonis ja performance’is leitud helisid, audiosõnumeid sõpradelt ja armastatutelt, lõike kirjadest, improviseeritud üminaid ja muud omailmast pärinevat materjali. Katse-eksitus-meetodil ehitasin hektilise iha kaleidoskoobi. Lood on päris. Faktid pädevad. Tunded tõelised. Nende kombineerimisel, võimendamisel ja muundamisel tekib aga koletiselik audiofiktsioon.
Amanda Hunt on Helsingis elav performance’i kunstnik ja skulptor, kes on pärit USAst. Tema tööde eesmärk on kasutada visuaalseid materjale performance’is, et käsitleda intiimsuse, tuntavuse ja kehastuse teemasid. Hunt õpib praegu UniArts Helsingis, kus ta omandab magistrikraadi skulptuuris.
“Residentuuri ajal Vaskjalas ajal töötan ma kahte inimest ühendavate, erineva kuju ja suurusega valatud käepidemete ja esemete kallal. Kinnistult leitud tööriistadest valatud käepidemed on mõeldud minu ja osaleja vahelise üks-ühele etenduse algatamiseks. Igale objektile on lisatud partituur, mis algatab vestluse, teadvuse voo dialoogi, mingi intiimse žesti. Tegevus toimub laua taga, kinnistul asuval põllul. See töö on osa suuremast küsimusest, mis puudutab koos olemise viise ja hulgaliselt suhtlemisvõimalusi, mida võiks väljendada väljaspool sotsiaalset kodeerimist”.
———————————————————-
Sanna Kartau is a poet, journalist and artist for whom the pressure of inequalities has grown into a fertile creative ground. Her work critiques the current gender and economic order, erotophobia and individualism, and often uses provocative imagery in a dilettantish sauce.
“I’ve thought long and hard about what made you that trigger. I have about 15 hypotheses. This music. Your body triggering it. You writhing in its grip. Pure blatancy. A man at my side to make my feeling something more startling. It wasn’t a decision, it was a dalliance in the clutches of fate. I put all my money on one card.”
The sound of a world rattling in the grip of chaos seems to me to be deeply noisy, bouncy and without a clearly identifiable backbone. Sonic order and logic seem naive, exclusionary, ignorant. Even normal, logical, even natural feelings, be it love of neighbour or concentration, do not have an adequate effect. Instead, vanity, division and deceit act as magnets. Why not compress the eros brutally and add delay, grain delay and flanger? Why not repeat to semantic tedium the same feeling, the same words, move cruelly to the crawling overtones of synthesizer sounds, repeating your name through ten different mouths?
I once wrote: “My brute will and curiosity will cure all structures of hunger.” For a long time we kept our own hunger for the neighbor, named or unnamed, a hardy secret. We assume that the only positive result of a craving is its satisfaction. But what if there is no satisfaction? What if feelings are never reciprocated? Is desire itself the whole point? How many love letters can I write you before you throw up?
I use found sounds, audio messages from friends and loved ones, excerpts from letters, improvised rhymes and other material from my own world in the composition and performance to be performed. Using a trial-and-error method, I built a kaleidoscope of hectic desire. The stories are real. The facts are competent. Feelings real. But when they are combined, amplified and transformed, a monstrous audio fiction is created.
The sound of a world rattling in the grip of chaos seems to me to be deeply noisy, bouncy and without a clearly identifiable backbone. Sonic order and logic seem naive, exclusionary, ignorant. Even normal, logical, even natural feelings, be it love of neighbour or concentration, do not have an adequate effect. Instead, vanity, division and deceit act as magnets. Why not compress the eros brutally and add delay, grain delay and flanger? Why not repeat to semantic tedium the same feeling, the same words, move cruelly to the crawling overtones of synthesizer sounds, repeating your name through ten different mouths?
I once wrote: “My brute will and curiosity will cure all structures of hunger.” For a long time we kept our own hunger for the neighbor, named or unnamed, a hardy secret. We assume that the only positive result of a craving is its satisfaction. But what if there is no satisfaction? What if feelings are never reciprocated? Is desire itself the whole point? How many love letters can I write you before you throw up?
I use found sounds, audio messages from friends and loved ones, excerpts from letters, improvised rhymes and other material from my own world in the composition and performance to be performed. Using a trial-and-error method, I built a kaleidoscope of hectic desire. The stories are real. The facts are competent. Feelings real. But when they are combined, amplified and transformed, a monstrous audio fiction is created.
Amanda Hunt is a performance artist and sculptor based in Helsinki, Finland, originally from the U.S. Their works aims to use visual materials in performance to address themes of intimacy, tactility, and embodiment. Hunt is currently studying at UniArts Helsinki, where they are pursuing a Master’s in Sculpture.
During my time at Copper Leg, I am working on a series of cast handles and objects to hold between two people, varying in shape and size. The handles, cast from tools found on the property, will serve to initiate a one-to-one performance between myself and a participant. Each object will have a score attached to it, that instigates a conversation, a stream-of-consciousness dialogue, an intimate gesture, of some sort. The action takes place at a table, in the field on the property. This work is part of a larger question I have about ways of being together, and the myriad of relational possibilities one might articulate beyond social coding.
