Läbi Läve: Cam Peeters ja Ola Lewczyk palverännakust, rituaalidest ja oma tee leidmisest

ENG below
Cam Peeters on muusik ja kirjanik, kelle loomingus seguneb äärmuslik helimoonutus, arhiivisalvestised ja sügavalt isiklik lüürika. Läbi kõige, mida ta loob, jooksevad korduvad teemad: võnkumine, surm, taassünd ja vabaduse otsing.
Ola Lewczyk on kunstnik ja loomeinimene, kelle praktika juured peituvad käsitööoskustes, rahvakultuuris ja materjaliuuringutes. Töötades vaha, savi ja teiste looduslike materjalidega, uurib ta seoseid inimese ja kõiksuse vahel. Valguse element, sageli tule või päikese kujul, juhib tema praktikat, ühendades vaikiva mälu, mateeria ja müüdi.
Kaks kunstnikku kohtusid Londonis Goldsmithsi ülikoolis õppides ja on sellest ajast saadik arendanud pikaajalist loomingulist koostööd. 14. juunil esitlevad nad ühist, multisensoorset installatsiooni, mille inspiratsiooniks on 13-päevane palverännak, mille nad läbisid üle Apenniinide mägede Roomani.
Te tegite koos palverännaku eelmisel aastal. Mis teid sinna kutsus?
Me oleme alati koos palju kõndinud, kuid see oli seni meie kõige pikem teekond. Idee oli jõuda Aadria merest Vatikanini Apenniinide kaudu 13 päevaga. Eelmine aasta oli juubeliaasta, mil Vatikani pühad väravad avatakse, ja see toimub ainult korra 25 aasta jooksul. See oli ka väga isiklik küsimus, mis puudutas meie suhet kristlusega, vana-rooma ja paganlike traditsioonidega ning rituaalidega üldisemalt. Selle rakendamine oma elus, rituaalidele, mida me oma elus planeerime, ja palverännaku tempo aeglus, erinevalt tavapärasest mugavast reisimisviisist.
Projekt keskendub sellele, mis kõndimise ajal aina uuesti esile kerkisid: piir looduse ja moodsa maailma vahel või kristluse ja palju vanema rooma maailma vahel. Sealt jõudsime ka ukse ideeni, mis viis meid Januseni, kes on kahe näoga rooma jumalus, kes valvab läbipääsusid, väravaid ning algusi ja lõppe. See sai töö keskmeks.
Kuidas see kogemus teie loomingusse üle kandus?
Teel kordusid pidevalt mitmed sümbolid: kellad, ristid, ületamine ise. Inimesed tegid teele kividest hunnikuid, et märkida teed järgmise rändaja jaoks. Need väikesed märgid jäid meid saatma. Tekkis ka lummatus lõhnadest ja sellest, kuidas see mäluga seostub. Teatud lõhnad jäid kindlate hetkedega seotuks. See viis lõpuks viiruki valmistamiseni, mis ühendus ka projekti ülejäänud osaga, kuna viirukit on rituaalsetes ruumides kasutatud tuhandeid aastaid. Viirukit põletati kristlikes kirikutes, mida me läbisime, kuid samuti rooma jumalate auks juba palju varem. Ja selle lõhna kõrval jäi meelde ka midagi tavalisemat, näiteks sünnipäevatordi sidrunilõhn või tugev kohv, mida me jõime igal hommikul. Pühalik koos millegi täiesti tavalisega, see kontrast tekib pidevalt. Teekonnal oli mõlemal võrdne tähendus, ja see on ka kogu selle asja mõte. Igapäevaelust võib leida oma väikseid märke pühadusest.
Mida te välja panete?
Tahame luua kujuteldava rituaalse ruumi. Januse kadunud templit Rooma Foorumil pole kunagi leitud. Selle ainus visuaalne jälg on vanal rooma mündil, mistõttu saame vabalt luua kujuteldud mälestused. Teame, et sellel oli kaarjas uks ning et selle avatud uksed kuulutasid sõjaaega, samas kui suletud uksed tähendasid rahu. See tundub praegu eriti asjakohane, küsida ukse avanemise kohta. Tahame, et inimesed kogeksid ruumi, mitte ainult loeksid selle kohta. Seetõttu toome kokku kõik meeled. Niimoodi saab ruum kuuluda ka külastajatele endile. Loodame, et see võimaldab inimestel leida oma osa kollektiivsest kujutluspildist mis on säilinud pühalikkusest või sellest mis selles avaldub.
Avatud uste päeval toimus ka antropoloog Francisco Martínezi töötuba aseemilise kirjutamise teemas. Osalejad õppisid tundma aseemilise kirja ajalugu ja proovisid praktikas oma kirjutisi luua.
Crossing Thresholds: Cam Peeters and Ola Lewczyk on Pilgrimage, Ritual, and the Art of Finding Your Way
Cam Peeters is a musician and writer whose work moves between extreme sound distortion, archival recordings and deeply personal lyricism. Recurring themes of oscillation, death, rebirth and the search for freedom run through everything they make.
Ola Lewczyk is an artist and maker whose practice is rooted in craft practices, folk culture and material research. Working with beeswax, clay and natural materials, they explore the connections between the human and the other. The element of light, often in a form of fire or the sun, guides their practice connecting tacit memory, matter, and myth.
The two met while studying at Goldsmiths University in London and have since developed a long-standing creative partnership. On June 14th, they present a collaborative, multi-sensory installation rooted in a 13-day pilgrimage they undertook together through the Apennine mountains to Rome.
You did a pilgrimage together last year. What drew you to it?
We’ve always walked a lot together, but this was the longest trip so far. The idea was to cross from the Adriatic Sea to the Vatican through the Apennines in 13 days. Last year was a Jubilee year, in which the holy doors of the Vatican open. This only happens once every 25 years. It was also something deeply personal, questioning how we relate to Christianity, to older Roman and pagan traditions, and to ritual in general. Applying it to our own lives, to the rituals we plan in our lives and the slowness of taking a pilgrimage route, rather than the usual easy travel mode.
The project is really about what kept coming up while we walked, the boundaries between the natural and the modern world, or between Christianity and the much older Roman world underneath it. And then there’s the idea of the door, which led us to Janus, a two-faced Roman deity of thresholds, gates and beginnings and endings. That became central to the work.
How did the experience translate into your work?
A lot of symbols came up repeatedly along the way, bells, crosses, the act of crossing itself. People would stack stones on the route to mark the path for the next person. Those little improvised signs stayed with us. There was also this growing fascination with smell and how it connects to memory. Certain smells became tied to specific moments on the journey. That eventually led to making incense, which also tapped into the rest of the project since it’s been used in ritual spaces for thousands of years. Frankincense was burned in the Christian churches we passed through but also by the Romans for their many gods long before that. And then alongside that something much more everyday, like the smell of a lemon from a birthday cake, or the strong coffee we had every single morning. Something sacred next to something completely ordinary, that contrast keeps coming back. On the road it both felt equally meaningful, and that’s kind of the point. You can find your own sense of the sacred within daily life.
What will you be exhibiting?
We want to invoke an imagined ritual space. The lost temple of Janus on the Roman Forum was never found. The only visual record of it is on an old Roman coin, so we can dive freely into an imagined recollection. We know that it had an arched door, and that open doors announced times of war while closed doors meant peace. That feels relevant right now. To question the door opening. We want people to experience the space rather than read about it. This is why we bring all the senses together. This way the space becomes others’ too. We hope it allows people to tap into their side of this collective imagination of what remains of or appears within the sacred.
On the open doors day, there was also a workshop by anthropologist Francisco Martínez about asemic writing. Participants learned about the history of asemic writing and tried their own writing in practice.
Photos of the open doors day on June 14th 2026 taken by Ott Kattel










































































































































































