ENG below
Breogán Xague kasvas üles Galicias, riigita rahva seas Hispaania loodeosas, millel on oma ajalooliselt marginaliseeritud keel. Kunstiõpingud viisid ta Madridist Stockholmi ning sellele on järgnenud viis aastat Galicia ja Rootsi vahel.
Kust sa pärit oled ja kuidas sa kunstini jõudsid?
Olen pärit Galiciast, riigita rahvusest Hispaanias, otse Portugali kohal. Minu kunst on otseselt seotud selle olukorraga: teadlikkusega sellest, et räägin allasurutud keelt, ning valikust, mille tegin täiskasvanuna, õppides selle uuesti ära. Rääkisin igapäevaselt hispaania keelt kuni kolisin Rootsi ja otsustasin sealt hakata perega galeegi keeles suhtlema. Mu vanemad rääkisid omavahel galeegi keelt, aga minuga ja mu õega hispaania keelt, nii et see muutus pidanuks tunduma loomulikum, kui see tegelikult tundus.
Kuidas sai Rootsi selle loo osaks?
Kolisin 17-aastaselt Madridi bakalaureuseõpinguteks, seejärel veetsin viimase aasta Erasmuse vahetusõpilasena Stockholmis. See aasta oli nii viljakas, et jäin sinna ka magistriõppesse, hiljem tulid vahetused ja näitused Portugalis ja Galicias. Kokku on mul Rootsiga olnud viieaastane suhe, millest neli aastat elasin seal füüsiliselt. Praegu olen tagasi Galicias, kuid tõenäoliselt lähen Rootsi järgmisel aastal taas uurimisreisile.
Kuidas kujundab see poliitiline olukord su tööd ennast?
Ütleksin, et see on otseselt mõjutatud. Alustasin kunsti tegemist, mõeldes maastikust, osaliselt reaktsioonina sellele, et mõne galeegi kultuuriobjekti puhul oli seda minu meelest väärkasutatud, sümboliseerides kohta viisidel, mis muutusid enese-eksootiliseks või liiga ülevaks. Nii hakkasin otsima teisi viise maast kujutiste loomiseks: mõõtsin ookeanilaineid, ennustasin ilma, keskendudes pigem liikumisele kui kujutisele. See viis mind heli ja keele juurde, vahendajate juurde kogukonna, selle maastiku ja nendevahelise suhtluse vahel.
Mis vormis su töö väljendub?
See sõltub projektist. Ma töötan pigem projektipõhiselt kui ühe kindla meediumiga. Kui peaksin valima, siis installatsioon, aga töötan palju ka video, fotograafia, skulptuuri ja heliga.
Kas sa töötad siin ka Vaskjala maastikuga või ikka veel kodumaastikuga?
Ma ei tunne seda kohta hästi ja kauem siin viibimine seda suurt ei muudaks, seega uurin pigem seda, mida koht sinu sees tekitab, selle asemel, et töötada otse maastikuga. Olen siin tuult jälginud, kuid olen ettevaatlik, et maakunst ei muutuks pinnapealseks, kui tegu pole minu enda maastikuga. Kui midagi, mida ma teen, lõpuks kõlab, siis on see tuule pärast, aga see on midagi muud kui koha enda kujutamine.
Mis sul selle residentuuri jaoks kujunemas on?
Huvi žestide ja objektide vastu, mis võiksid kõlada, ilma et ma neid puudutaksin. Kasutan paberit: tamburiini või nahktrummi kuju, mis näeb välja, nagu see oleks valmis kõlama, aga läheks mängides katki. Mõtlen ka žestile ja edasiandmisele, väikestele õpitud liigutustele, mida peame enesestmõistetavaks (kuidas hoida pilli, sõrmede asend selle puudutamisel, kuidas võtta pliiatsit jne). Nii jõudsin kehataoliste pillideni, mis vihjavad helile, olemata ise mängitavad. Kas see kõlab või mitte? Just see ootus on ruum, kus tahan töötada.
Olen siin leidnud ühisosa ka kunstnik Kail Timuskiga, kelle heliseadmed ja pööning, kus vesi lekib ja tuul liigub, tekitavad omaenda helisid. Võib-olla teeme koos midagi seal, omamoodi maastikutööd, aga siseruumis.
Kus sa oma praktikaga praegu seisad?
Aastaid tundsin end kindlana selles, mida teen: uurisin maastikku ja territooriumi alternatiivseid kujutamisviise. Praegu tunnen end avatumana, valmis selleks, mis iganes järgmisena tuleb. See on osa põhjusest, miks siia kandideerisin: et töötada rohkem kätega ja leida oma tempo ilma kindla programmita.
//////////////////////////////////////////////
Breogán Xague grew up in Galicia, a stateless nation in northwestern Spain with its own historically marginalised language. Fine art studies took him from Madrid to Stockholm, and five years of life since spent between Galicia and Sweden.
Where do you come from, and how did you find your way into art?
I come from Galicia, a stateless nation in Spain, just above Portugal. My art relates directly to that condition: the self-awareness of speaking a subaltern language, and the choice I made as an adult to relearn it. I spoke Spanish in my daily life until I moved to Sweden and, from that distance, decided to speak Galician with my family instead. My parents spoke Galician between themselves but Spanish to me and my sister, so this change should me more natural than it felt.
How did Sweden become part of that story?
I moved to Madrid at seventeen for my degree, then spent my final year in Stockholm on Erasmus. It was so productive I stayed for a master’s, then exchanges and exhibitions in Portugal and Galicia. Five years of relationship with Sweden, four of them living there. I’m back in Galicia now, but I’ll likely return for another research stay.
How does that political condition shape the work itself?
Directly influenced, I’d say, rather than just inspired. I started making art thinking about landscape, partly as a reaction: I felt it had been misused in some Galician cultural objects, symbolising the place in ways that became self-exoticising or too sublime. So I looked for other ways to produce images of the land. Measuring ocean waves, predicting weather; focusing on movement rather than image. That led me to sound and language, mediations between a community, its landscape, and how the two communicate.
What forms does the work take?
It depends on the project. I’m project-based rather than tied to one medium. Installation if I had to pick one, but also video, photography, sculpture, and sound.
Are you working with the landscape here, or still with home?
I don’t know this place well, and staying longer wouldn’t change that much, so I research what a place produces inside you rather than work directly with it. I’ve noticed the wind here, but I’m wary of land art turning superficial when it’s not my landscape. If anything I make ends up sounding, it’ll be because of the wind, but that’s different from representing the place itself.
What’s taking shape for this residency?
An interest in gestures and objects that might make sound, without me touching them. I’m using paper: a tambourine or skin drum shape that looks ready to make sound but would break if played. I’m also thinking about gesture and transmission, small learned movements we take for granted (holding an instrument, the position of the fingers where touching it, grabbing a pencil, etc.). So this led to body-like instruments that suggest sound without being playable. Will it sound, or won’t it? That waiting is the space I want to work in.
I’ve also found synergy with an artist here named Kail Timusk, whose sound set-up and the attic (where is water leaking, wind moving through it) makes its own sounds. We might do something there together, a bit like landscape work, indoors.
Where does that leave your practice right now?
For years I felt sure of what I was doing: researching landscape and alternative representations of territory. Right now I feel more open, ready for whatever’s next. That’s part of why I applied here, to work with my hands more and find my own pace without a fixed programme.
