Category: Uncategorized

Muusik Thomas Ellisonil on täis saanud kuu aega resideerumist Vaskjala Loomeresidentuuris. Ta on pühendunult eksperimenteerinud erinevate “päris” instrumentide, vokaali ja elektroonikaga.

13. reedel avab Vaskjala Loomeresidentuur taas oma uksed, et teile tehtut esitada.

Residentuuri osana esines Thomas ka Tallinnas Galeriis Metropol. Vaskjalas ettekandele tulev on aga juba midagi uut!

Thomas Ellison on praegu Ühendkuningriigis Teignmouthis elav muusik, kes on kolm aastat teinud muusikat nime Symbal all. Symbal on segamuusika, mis sisaldab elektroonilisi ja akustilisi instrumente, vokaali ja löökpille. Mõned hiljutised koostöövormid hõlmavad muusika tegemist helikunsti projektile “Cities and Memory”, mis hõlmas välissalvestuste ümberkujundamist, ning laulu tegemist podcastile “Ears Have Eyes”. Praegu mängib ta trummigrupis, kus ta mängib peamiselt Aafrika ja Kariibi mere rütme.

Sündmust toetab Tankeri Pruulikoda!

——————————————–

Musician Thomas Ellison is about to complete a month-long residency at the CopperLeg Residency. He has been dedicatedly experimenting with different “real” instruments, vocals and electronics. On Friday the 13th, the Copper Leg will open its doors to present you what artist has done.

As a part of residency Thomas also performed in Gallery Metropol in Tallinn. Performance in CopperLeg will be something new!

Thomas Ellison is a musician currently based in Teignmouth, UK, who has been making music under the name Symbal for three years. Symbal is mixed music, including electronic and acoustic instruments, vocals and percussion. Some recent collaborations include making music for the sound art project, Cities and Memory, which involved reimagining field recordings, and making a song for the Ears Have Eyes podcast. He currently play in a drumming group, playing mostly African and Caribbean rhythms.

Thomas Ellison on praegu Ühendkuningriigis Teignmouthis elav muusik, kes on kolm aastat teinud muusikat nime Symbal all. Symbal on segamuusika, mis sisaldab elektroonilisi ja akustilisi instrumente, vokaali ja löökpille.

Mõned hiljutised koostöövormid hõlmavad muusika tegemist helikunsti projektile “Cities and Memory”, mis hõlmas välissalvestuste ümberkujundamist, ning laulu tegemist podcastile “Ears Have Eyes”. Praegu mängib ta trummigrupis, kus ta mängib peamiselt Aafrika ja Kariibi mere rütme.

Metropolis sünteesib Thomas mänguliselt elektroonilist ja akustilist, etteaste sisaldab elektroonilisi biite ja sämpleid, elektroonilist kalimbat bassina, hingeküllaseid tekste ja plokkflööti.

https://symbal.bandcamp.com/

Külalisesinejatena astus üles Metropoli majakollektiiv koosseisus Meeland Sepp, Tuutu & Mari Prekup ning kolmanda artistina väisas lava Villem Jahu.

—————————————–

CopperLeg Residency is launching new series of events to introduce art-scene of Tallinn to our residents. As well act these events as kind of teasers to final presentations of residents in CopperLeg. No fear to spoil final event as it will be something completely different. First visiting artist in Metropol Gallery is Thomas Ellison from UK.

Thomas Ellison is a musician currently based in Teignmouth, UK, who has been making music under the name Symbal for three years. Symbal is mixed music, including electronic and acoustic instruments, vocals and percussion. Some recent collaborations include making music for the sound art project, Cities and Memory, which involved reimagining field recordings, and making a song for the Ears Have Eyes podcast. He currently play in a drumming group, playing mostly African and Caribbean rhythms.

In Metropol Thomas will be mixing the electronic and the acoustic in a playful
way, the performance will include electronic beats and samples, an electronic kalimba for bass, soulful lyrics and a recorder (flute).Special guests of the nights were local collective of the Metropol house Meeland Sepp, Tuutu & Mari Prekup + Villem Jahu.

Kavas:

Ansambel EMA ja EMA liikmed
Mikko Ojanen (FI)
Aivar Tõnso
Otto Iivari
Ratkiller
Gert Wilden Jr. (DE)

Üritus toimus koostöös Rae Kultuurikeskusega, toetas Eesti Kultuurkapital, Eesti Nüüdismuusika Keskus ja Tanker.

 18. august 2023

“Vaata, sa vaatama pead! / Look, you have to look!”
2023

Teras, terastraat, keraamika
See on selge raamiga teos avaras ruumis. Materjalid on rasked ja karmid. Isegi kui see on raske, on see siiski läbipaistev. See loob pildi, jäädes samal ajal õrnalt läbipaistvaks nagu pitsitükk. Sees hõljuvad või vägivaldselt ripuvad kolm silma, mis vaatavad sulle vastu, samal ajal kui sa vaatad läbi nende. Kuigi sa võid tulla ja minna, nagu sulle meeldib, on nad sunnitud jääma avatuks ja jälgima, suutmata su pilku vältida.

Steel, steel wire, ceramics

It is a work with a clear frame in a wide space. The materials are heavy and rough. Even tough it is heavy, it is still transparent. Creating an image while remaining delicately transparent like a piece of lace. Floating inside or violently suspended are three eyes, looking back at you, while you are looking through them. While you can come and go as you please, they are forced to stay open and observe, not being able to avoid your gaze.

Kaisa Maasik & Gerda Nurk
“Sirgjoone kestev paindumine”
Galeriinäituste jaoks ehitatud puidust konstruktsioon on jõudnud Vaskjala õuele.

Artcontainer grupi hitt-installatsioon “The Bathers” ehk akendest saun on läbinud põhjaliku uuenduskuuri.

Lisaks tuleb esitlemisele kolm heliinstallatsiooni, mis juhatavad sisse 26.08 toimuva elektroonilise muusika festivali “Vaskjala Sirakas 2023”.

Lauri Lest – heliinstallatsioon “Kvartett” on tarbimisühiskonnast inspireeritud teos, kus pesumasin, röster, mikrolaineahi ja elektripliit esitavad spetsiaalselt neile komponeeritud muusikat.

‘Muusika ühele’ on ühe inimese poolt korraga kogetav heliinstallatsioon, mis on autori poolt komponeeritud kõlaritega varustatud madalale lamamistoolile, Tervikkompositsioon koosneb neljast umbes kümne minuti pikkusest osast, millest igaühte mängitakse veerand-, pool-, kolmveerand- ja täistunnil. Iga kuulaja peab endale valima kuulamisaja ja ennast kohapeal kuulamiseks järjekorda panema. Ühes tunnis on võimalik neljal kuulajal kogeda nelja erinevat kompositsiooni. ‘Muusika ühele’ komponeerimisel kasutas Raul elektrooniliselt (modulaarsüntesaatoril) genereeritud helisid, kasutades helivõimendussüsteemina eelpoolmainitud lamamistooli, millesse on sisseehitatud kolm kõlarit. Heli muudab lamamistoolil oleva inimkeha füüsilise heli edasikandjaks, see tungib kehasse ja mõjutab seda otseselt. ‘Muusika ühele’ on individuaalne kogemus, ning see mõjub erinevatele inimestele omamoodi. See ei ole soovitatav inimestele, kellele on vastunäidustatud, või kes on ülitundlikud vibratsioonina edasikantava füüsilise stimulatsiooni ja/või müra suhtes.

Katrin Essenson – Installatsioon “Isekas isolatsioon” – heliteos floorale ja faunale, Vaskjala 2023
Paigutades end ühe inimese mõõtu installatiivse kupli alla on võimalik suumida Vaskjala loomeresidentuuri ümbritsevasse helikeskkonda, mis on läbinud tõlgendamatu tõlgendamise protsessi. Looduse ükskõiksus ja teisalt ülevus tõstab inimese argipäeva tasandist kõrgemale, tuledes meelde, kuidas iga asi, mida me fookusesse võtame on seotud kõige muuga universumis. Minimalistlik helipanoraam võib mõjuda teraapiliselt aga ka ärritavalt. Viimasel juhul on soovitav kogeda heliteost kupli kõrval olles.

———————————-

LokaalRaadio was founded in 2006 as an experimental radio object by Raul Keller, Katrin Essenson and Hello Upan. Between 2006-2012 LokaalRaadio actively produced original content in the form of radio shows and live performances. In 2011 the radio art festival ‘Radiaator’ was founded in Tallinn. Since 2021 the experiment continues as a webstream with original material produced by LokaalRaadio both in the studio and as a live stream.

“Olen mõelnud pikalt sellele, mis just sinust selle päästiku tegi. Mul on umbes 15 hüpoteesi. See muusika. Su keha seda esile kutsumas. Sina selle käes väändumas. Puhas jultumus. Mees mu kõrval, et mu tundest midagi ehmatavamat teha. See ei olnud otsus, vaid taltumine saatuse käppade vahel. Ma panen kogu oma raha ühele kaardile.”
Kaose käes rappuva maailma heli tundub mulle sügavalt mürane, hüplev ja ilma selgelt tuvastatava selgroota. Heliline korrastatus ja loogika mõjub naiivselt, välistavalt, ignorantselt. Ka normaalsed, loogilised, isegi loomulikud tunded, olgu see siis ligimesearmastus või keskendumine, ei mõju adekvaatselt. Magnetina tõmbab hoopis edevus, lõhkumine ja petmine. Miks mitte kompresseerida erost brutaalselt ja panna sellele peale nii delay, grain delay kui flanger? Miks mitte korrata semantilise tüdimuseni ühte ja sama tunnet, neid samu sõnu, liikuda julmalt süntesaatorihelidest krabisevate oheteni, korrates sinu nime läbi kümne erineva suu?
Kirjutasin kunagi: “Minu jõhker tahe ja uudishimu parandavad kõik nälja struktuurid.” Pidasime pikalt endi nälga ligimese vastu, nimetatud või nimetamata, hardalt saladuses. Eeldame, et iha ainus positiivne tulem on selle rahuldamine. Kuid mis siis, kui rahuldust ei saagi saabuda? Mis siis, kui tunnetele ei vastata kunagi samaga? Äkki on tahtmine ise kogu asja mõte? Mitu armastuskirja ma sulle kirjutada saan, enne kui sul üle viskab?
Kasutan esitusele tulevas kompositsioonis ja performance’is leitud helisid, audiosõnumeid sõpradelt ja armastatutelt, lõike kirjadest, improviseeritud üminaid ja muud omailmast pärinevat materjali. Katse-eksitus-meetodil ehitasin hektilise iha kaleidoskoobi. Lood on päris. Faktid pädevad. Tunded tõelised. Nende kombineerimisel, võimendamisel ja muundamisel tekib aga koletiselik audiofiktsioon.

Amanda Hunt on Helsingis elav performance’i kunstnik ja skulptor, kes on pärit USAst. Tema tööde eesmärk on kasutada visuaalseid materjale performance’is, et käsitleda intiimsuse, tuntavuse ja kehastuse teemasid. Hunt õpib praegu UniArts Helsingis, kus ta omandab magistrikraadi skulptuuris.

———————————————————-

Sanna Kartau is a poet, journalist and artist for whom the pressure of inequalities has grown into a fertile creative ground. Her work critiques the current gender and economic order, erotophobia and individualism, and often uses provocative imagery in a dilettantish sauce.

“I’ve thought long and hard about what made you that trigger. I have about 15 hypotheses. This music. Your body triggering it. You writhing in its grip. Pure blatancy. A man at my side to make my feeling something more startling. It wasn’t a decision, it was a dalliance in the clutches of fate. I put all my money on one card.”
The sound of a world rattling in the grip of chaos seems to me to be deeply noisy, bouncy and without a clearly identifiable backbone. Sonic order and logic seem naive, exclusionary, ignorant. Even normal, logical, even natural feelings, be it love of neighbour or concentration, do not have an adequate effect. Instead, vanity, division and deceit act as magnets. Why not compress the eros brutally and add delay, grain delay and flanger? Why not repeat to semantic tedium the same feeling, the same words, move cruelly to the crawling overtones of synthesizer sounds, repeating your name through ten different mouths?
I once wrote: “My brute will and curiosity will cure all structures of hunger.” For a long time we kept our own hunger for the neighbor, named or unnamed, a hardy secret. We assume that the only positive result of a craving is its satisfaction. But what if there is no satisfaction? What if feelings are never reciprocated? Is desire itself the whole point? How many love letters can I write you before you throw up?
I use found sounds, audio messages from friends and loved ones, excerpts from letters, improvised rhymes and other material from my own world in the composition and performance to be performed. Using a trial-and-error method, I built a kaleidoscope of hectic desire. The stories are real. The facts are competent. Feelings real. But when they are combined, amplified and transformed, a monstrous audio fiction is created.

Amanda Hunt is a performance artist and sculptor based in Helsinki, Finland, originally from the U.S. Their works aims to use visual materials in performance to address themes of intimacy, tactility, and embodiment. Hunt is currently studying at UniArts Helsinki, where they are pursuing a Master’s in Sculpture.

During my time at Copper Leg, I am working on a series of cast handles and objects to hold between two people, varying in shape and size. The handles, cast from tools found on the property, will serve to initiate a one-to-one performance between myself and a participant. Each object will have a score attached to it, that instigates a conversation, a stream-of-consciousness dialogue, an intimate gesture, of some sort. The action takes place at a table, in the field on the property. This work is part of a larger question I have about ways of being together, and the myriad of relational possibilities one might articulate beyond social coding.

Mia Felic on Horvaatia kunstnik, kes elab Tallinnas, kus ta hetkel õpib kaasaegset kunsti.

Ta töötab peamiselt analoogfotograafia ja -filmiga, uurides samal ajal nende meediumite eksperimentaalseid võimalusi. Sotsioloogia ja kultuuriantropoloogia taustaga kunstnik püüab ühendada sotsiaalteadusi ja kaasaegset kunsti, luues neile ühise pinnase.
Residentuuris töötab ta välja projekti “Krattide taaselustamine”, mis uurib krattide kohalolu ja tähtsust tänapäeva kontekstis ning mille tulemusel eksponeeritakse erinevate osalejate ehitatud kratte.
Lisaks töötab ta pimeda ruumi projektiga, mis on seotud queer-identiteediga ja tutvustab alternatiivset fotoprotsessi “mordançage”.

Louise Franklin Wiberg (LFW) on Taanis sündinud ja hetkel Barcelonas elav kunstnik, kelle tegevusvaldkondadena võib välja tuua maali, teksti, installatsiooni, fotograafiat ning kunstnikuraamatuid.

Tema praktika uurib inimkogemuse mitmetähenduslikkust – sisemise ja välise vahelist lõhet, tegeliku ja kujuteldava põimumist ning mineviku ja oleviku kattumist. Oma residentuuri ajal Copper Leg’is tegeleb LFW (peaaegu) nähtamatu tekstiga raamatu loomisega.

———————————————

Mia Felic is a Croatian visual artist based in Tallinn, Estonia where she currently studies contemporary art.
She is mostly working with analogue photography and film while exploring the experimental possibilities of the medium. Coming from the field of sociology and cultural anthropology, she is trying to bridge social sciences and visual arts creating a common ground for both.
In the residency she is developing a project “Reviving Kratt”, which examines the presence and relevance of the kratt in the contemporary context and the shown result will be exhibited kratts build by various participants.
Additionally, she is working in the darkroom on the project linked to queer identities and introducing the alternative photographic process mordançage.

Louise Franklin Wiberg (LFW) works across painting, text, installation, photography and artist’s books. Her practice revolves around the ambiguity of human experience – the gap between the interior and the exterior, the intertwining of the real and the imaginary, and the overlapping of past and present. During her residency at Copper Leg, LFW is working on a book of (almost) invisible writing.